Kase- ja vahtramahl

  

 

Elueliksiir kaselt ja vahtralt

Kevadel hakkab loodusel uus elutsükkel ning kases ja vahtras hakkavad liikuma mahlad, mis on täis vajalikke toitaineid. Nii kase- kui ka vahtramahl on põhjamaade rahvastele olnud kevadekuulutajad. Nende joomine kosutab ja äratab talvest väsinud inimesed uuele elule.

Millal on õige aeg puumahla koguda?

Märtsi algul või keskel, kui lumi on veel sulamata ja maapind külmunud, kuid päike juba soojendab, algab vahtra mahlajooks.

Kasemahla tasub koguma hakata siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +4 kuni +6 kraadi.

Kuidas olla kindel, et on mahlajooksu aeg?

Märk kase mahlajooksu algusest on see, kui kaseoksa murdekohale ilmub läbipaistev puumahla tilgake. Kui kased on hiirekõrvus, siis algab ka mahlajooks.

Kaua mahlajooksu aeg kestab?

Kase mahlajooks kestab 3-4 nädalat. Enne kinnijäämist muutub mahl sogaseks, seda kuskil aprillikuuks.

Palju mahla saab?

Üks korralik kask võib kevade jooksul anda vähemalt 150 kuni 250 liitrit mahla. Vaher annab mõne liitri mahla päevas.

Milline puu valida?

Kõige parem mahlapuu kasvab kodulähedases oma või hea tuttava metsatukas, linnast ja suurteedest kaugemal.

Kuidas mahla koguda?

Vahtramahla ja väiksema koguse kasemahla saamiseks pole mõistlik mahla koguda tüvesse auku puurides, vaid oksast: lõigake ära mõni sõrmejämedune vahtra- või kaseoks võra päikesepoolsel küljel ning kinnitage nööriga selle otsa plast- või klaaspudel.

Kui mahlaisu on aga suurem siis:

  •    Puuri tüvesse voolikule vastava jämedusega  ja mõne sentimeetri sügavune auk.
  •    Torka auku plastvoolik või toru.
  •    Tüvest nõrguv puumahl liigub õhuga kokku puutumata voolikut/toru mööda kaanega suletud kogumisanumasse (näiteks kolmeliitrisesse purki).
  •    Kui puult enam mahla ei võeta, tuleb puuritud ava tingimata sulgeda puidust punniga, et seeneeosed ja muud haigusetekitajad puusse ei pääseks.

Puud mahlavõtuks puurima asudes ei tasuks aga unustada, et kase, eriti aga vahtra puurimine mahlajooksu ajal mõjutab puu edasist elukäiku. Puurimisjäljed jäävad puutüvesse ka siis, kui puurimisauk pärast mahlavõttu korralikult punniga sulgeda. Kui pärast mahlajooksu lõppu unustatakse puurauk puupunniga sulgeda või kui auk on liiga sügavale puuritud, võib see halvemal juhul olla puu kuivamise põhjuseks.

Mida toitvat ja kasulikku siis puumahlad sisaldavad?

Nii kase- kui ka vahtramahl on kergelt magusad, vahtramahl märgatavalt magusam. Kasemahla suhkrusisaldus on kuni 1%, vahtramahlal meie tingimustes aga 2-3%

Peale suhkrute sisaldavad mõlema puu mahlad ka muid toitaineid – mineraale, vitamiine, valke, taimseid hormoone, ensüüme ja aminohappeid.

Mahla peetakse üheks paremaks toonikuks ja organismi turgutajaks, mis aitab isegi depressiooni ületada Kasemahla ravitoimete hulgas on nimetatud võimet lahustada neeru-, põie- ja sapikivisid, ergutada neerude tegevust ja soodustada liigsete soolade ja toksiinide väljutamist, parandada vereloomet.

Samuti on kasemahla kasutatud põletike vastu ning kosmeetilise vahendina näonaha seisundi parandamiseks.

Vahtramahla aga on esile tõstetud hea oligosahhariidide allikana, mis toidavad meie soolestikus elutsevaid häid baktereid, aidates seedimist parandada ja immuunsüsteemi tugevdada. Vahtramahl ja –siirup on heaks mangaaniallikaks, mangaan aga on hädavajalik mitmete ensüümide tööks, mis tagavad organismile energia tootmise ja antioksüdantse kaitse. Samuti sisaldab vahtramahl tsinki, mis takistab näiteks ateroskleroosi süvenemist ja toetab prostata tervist ning immuunsüsteemi.

Neiud aga, kel soov saada kogu suveks valget ja rõõska jumet, peaksid oma nägu kasemahlaga pesema.

Puumahlale annavad toniseeriva ja tervistava omaduse peale suhkrute aga ka mahlas sisalduvad mitmesugused orgaanilised happed, fenoolsed ühendid, aminohapped, mineraalained, mikroelemendid, vitamiinid ja taimsed hormoonid. Nii vahtra- kui ka kasemahl sisaldavad rikkalikult kaaliumi, vähem kaltsiumi ja magneesiumi, veidi ka rauda ja vaske ning C- ja PP-vitamiine. 

Seespidiselt kasutatav kasemahl soodustab liigsete soolade eemaldamist organismist, ergutades neerude tegevust.

On tõestatud, et juues kasemahla aitab see organismis lahustada fosfaat- ja karbonaatsooladest moodustunud põiekivisid. Ravikuuriks juuakse kasemahla enne sööki üks klaasitäis korraga, kaks kuni kolm korda päevas, kuni värsket mahla kevadel jätkub. Ka hapendatud mahl ergutab neerude tegevust ning on tervislik. Kevadine kasemahlakuur teeks samuti head inimestele, kes põevad podagrat või reumat. Kasemahl parandab ka vereloomet, seega on see abiks kehvveresuse korral. Kasemahlast saab abi ka see, keda vaevavad tursed. Mahl on ka tõhus kosmeetiline vahend: sellega nägu pestes muutub nahk pehmemaks ja heledamaks, juukseid loputades muutuvad need siidiseks.

Rahvameditsiinis on kasemahlast leitud abi paljude hädade vastu:

  •      Aitab võidelda väsimuse ja stressiga.

  •      Värskendav toime, peletab näljatunnet.

  •      Leevendab peavalu.

  •      Väljutab liigseid soolasid ja ergutab neerude tööd.

  •      Leevendab turseid, podagrat ja reumat.

  •      Parandab vereloomet.

  •      Kiirendab ainevahetust ja lahustab tselluliiti.

 

Ja veel – suhtu loodusse lugupidavalt! Ära unusta puu käest enne küsida, kas ta soovib oma mahla anda.

 

Erinevatest allikatest refereerinud Ole Hütt

PUUDE JA PÕÕSASTE HOOLDAMINE I osa

Artikkel on ilmunud ka Luua Metsanduskooli kogumikus Artiklid ja uurimused 2011.

PUUDE JA PÕÕSASTE HOOLDAMINE

Alfred Kannel

(10.10.1916–4.12.1986)

 

Luua metsakooli direktori asetäitja õppealal 1948–1959

 

Toimetaja eessõna

Järgnev artikkel pärineb Luua metsakooli ühe asutaja Alfred Kanneli sulest, kelle sünnist möödub sel aastal (2011) 95 ja surmast 25 aastat. Alfred Kannel oli laialdaste huvide ja avara silmaringiga loodusmees, kelle ülesandeks kooli asutamise järel oli nii remondi organiseerimine kui kooli komplekteerimine õpetajate ja õpilastega ning õppeprogrammi väljatöötamine. Ta oli ka üks puukooli-arboreetumi rajajaid-arendajaid. Et tal olid nii-öelda rohelised näpud, näitab seegi, et Luualt lahkumise järel töötas ta Harku-Järve aiandussovhoosi vanemaednikuna. Tema uuendusmeelset suhtumist näitavad 1960. Aastal kirjutatud read:

„Vaadeldes Aianduse Mesinduse Valitsuses välismaalt tellitud dekoratiivistikute nimestikke, tekib küsimus, miks ei ole meil tänaseni midagi kordasaadetud dekoratiivliikide sordiaretuse alal. /…/ Näiteks esineb välismaade aiandusäride kataloogides Potentilla fruticosa põõsasmaran, – väga mitmetes sortides. Meil ei pane seda väärtuslikku ilupõõsast keegi tähele, mis esineb massiliselt Keila rajooni karjamaadel, metsveergudel ja teede ääres. Seal näeme üksikuid põõsaid, teiste hulgas, millel on silmapaistvalt suuremad õied. Leidub põõsaid, mis on eriti õierohked. Esineb põõsaid, mis on kevadest sügiseni täis õitekulda, kuna suurem osa õitsevad lühemat aega. Neid dekoratiivseid vorme tuleks ainult hoolikalt välja valida ja massiliselt paljundama hakata.”

Ka valitud märkmed on kirjutatud 50 aastat tagasi ning käsitlevad praegugi aktuaalset probleemi – puude hooldamist. Kuigi mõned üldised puuhoolduse põhimõtted on aastate jooksul katsete ja uuringute tõttu muutunud, kehtivad näiteks põõsaste hooldamise võtted üldjoontes praegugi.

Joonealused kommentaarid on kirjutanud Luua metsanduskooli puude hooldamise õpetaja Aino Mölder.

Aitäh Kaja Överusele, Alfred Kanneli lapselapsele, kes lõpetas Luua metsanduskooli maastikuehituse eriala sessiooniõppe 2010. aastal, vanaisa märkmete eest. Autori kirjapilt suures osas muutmata.

Veiko Belials

 

Okste lõikamine

Puid ja põõsaid lõigatakse kolmel põhjusel:

1) et suurendada nende elujõudu ja parandada tervislikku seisundit,

2) et kujundada nende võra,

3) et nad õitseksid rikkalikult.

Okste väljalõikamine võrast – harvendamine ja okste tagasilõikamine (kärpimine).

Otstarbekam on lõigata oksi igal aastal ja nooremalt.

1. Eemaldatakse kuivanud, haiged ja murdunud oksad. Oksatüükad, liigsed oksad ja juurte vigastuse korral eemaldatakse osa oksi ning ka taime noorendamiseks. Kuivanud, haiged, vigastatud ja murdunud oksad eemaldatakse kohe, kui märgatakse.

Kuivanud oks tuleb lõigata ära koos elusa osaga, siis kasvab haav hästi kinni.

Ristuvad oksad. Mõnikord kasvab juhtoksaga paralleeloksi, mis murduvad tuules kergesti ning tuleb juba noorelt kõrvaldada (siberi nulul, pärnal, paplil). Kasel, elupuul ja kadakal on see loomulik, neil ei ole vaja kõrvaldada.

Kui puude ja põõsaste juured on saanud viga vee, kemikaalide, ümberistutamise läbi, siis mida rohkem vigastusi, seda rohkem kohe kärpida. Kaskedel, vahtratel kärpida ainult sõrmejämedusi oksi ja alles pärast lehtimist, kui enam mahla ei jookse. ( Tänapäeval ollakse seisukohal, et juurte taastumiseks on vaja säilitada just võimalikult palju lehemassi, sest lehtedes toimuva fotosünteesi produktid on ka juurte jaoks vajalik ehitusmaterjal. Lõikamise asemel tuleks kahjustatud juurtega taime pigem hoolsamini kasta. Kemikaalikahjustuse puhul püüda muld ettevaatlikult välja vahetada /Aino Mölder/.)

2. Võra vähendatakse ka harvendamisega.

Lehestiku pinda vähendatakse, võra kuju ei muutu. Mida valgusnõudlikum on taim, seda hõredamalt peavad olema tema oksad.

Lõigatakse ära vanad, nõrgad, ristuvad ja paralleelselt asetsevad oksad, igal aastal mõõdukalt.

Noorenduslõikus! Siin lõigatakse oksi tugevalt tagasi. (Puude noorenduslõikust tugeva tagasilõikuse abil tuleks uuemate seisukohtade järgi üldse vältida, küll aga sobib tugev tagasilõikus põõsaste ja oskuslikul tegemisel ka viljapuude noorendamiseks. /Aino Mölderi kommentaar/) Põõsastel ühtib noorendamine harvendamislõikusega, sest mullapinnalt kasvavad noored oksad asendavad vanu. Sirelitel võib oksi üsna vanadena maast 30 cm kõrguselt tagasi lõigata. Okaspuid- ja põõsaid ning igihaljaid lehtpuid ja põõsaid ei lõigata tagasi ega harvendata.

3. Võra kujundamine.

Seisneb okste tagasilõikamises, et säiliks pärast istutamist oma loomulik kuju, ning korduvas lõikamises ja pügamises, et anda neile korrapärane kuju, näiteks hekid. Tuleb meeles pidada, et loomuliku kujuga võra on kõige meeldivam. Loomulik võra algab, eriti okaspuudel, maapinnalt (hõbekuusk, püramiidkuusk). Okste kerge tagasilõikamine – ainult need eemaldatakse, mis ulatuvad võrast välja.

Kui puud, eriti okaspuud, mis on puukoolis aeglaselt kasvanud ja nende võra on väga tihe, istutatakse neid heale kasvukohale, hakkavad nad jõuliselt kasvama ja võra kujuneb normaalseks, siis tuleb osa alumisi oksi välja lõigata, et tekiks ühtlane võra.

Pärast istutamist lõigatakse puid ja põõsaid sageli ülitugevasti 1/2–2/3 ulatuses eelmise aasta kasvust. Seetõttu tekivad tugevakasvulistel puudel (vaher, pappel) lõikekohal inetud oksakimbud. Neist jäetakse alles 1–2 oksa. (Tänapäeval ei soovitata istutamise käigus üheaastasi kasve üldse kärpida, välja arvatud viljapuudel. /Aino Mölderi kommentaar/)

Taimedele loomuliku kuju andmiseks kärbitakse tugevasti kasvanud võrsete latvu juba kasvuperioodi keskel, juunis-juulis. Siis kasvavad uued kõrvaloksad võrdselt.

Vanu puiesteepuid lõigatakse mitut moodi. Tavaliselt lõigatakse kogu võra 1–2 aasta tagant. Uus lõikus tehakse peaaegu vana lõikekoha pealt. Lõikekoha all kasvab välja rohkesti uusi oksi, mida mõne aasta pärast jälle tagasi lõigatakse. (Sellist hooldusviisi nimetatakse tänapäeval nudipuuna majandamiseks. Ollakse seisukohal, et nudipuuna majandamist tuleks alustada puu noores eas. Kui vana alleepuu lõigatakse järsku nudiks (tulbastatakse), tekivad suured seennakkusohtlikud lõikehaavad, mis ei kasva kiiresti kinni; ja palju nõrgalt kinnitunud vesivõsusid, mis võivad omaenese raskuse all murduda. /Aino Mölderi kommentaar/).

Õigem on siin tagasilõikus ühendada harvendamisega. Lõikekohast kasvanud okstest jäetakse kasvama 1–2, millele kergete tagasilõikustega antakse võimalikult loomulik kuju.

Hõredalt asuvaid oksi lõigatakse harvemini tagasi kui eelmisel juhul. Erilist lõikust vajavad püramiidjalakas, -tamm, hiina pappel, berliini pappel. Kui ei lõigata, kasvavad nende oksad vertikaalselt, lumi painutab need laiali. Lõigatakse igal aastal, tüve pikendusel harunevad oksad hoitakse lühikesed. Püramiidtamme lõigatakse harvem (3–4 a).

Tihedalt istutatud puid tuleb välja juurida, mitte võrasid kärpida. Nulg, kuusk, ebatsuuga ja mänd ei talu juhtoksa vigastamist, neid tuleb hoida. Et okste lõikamine kahjustab, siis tuleb murda välja tipp-pung.

Vormilõikamine (pügamine). Hekid jätta alt laiemad. Igal aastal üheaastasel võrsel mõne sentimeetri pikkune osa alles jätta. Pügada augustikuus, ka veel juunis-juulis.

4. Õierohkuse suurendamiseks lõigatakse peamiselt põõsaid.

Põõsaid, mis ajavad maapinnale järjest uusi oksi, tuleb aeg-ajalt harvendada sõltuvalt liigist, vanusest, kasvukoha tingimustest. Tavaliselt lõigatakse vananenud oksi maapinna lähedalt 1/3–1/5 ulatuses okste üldarvust. Kui noor võrse kasvab välja vanast oksast, siis viimane eemaldada pealtpoolt uut võrset.

Paljud põõsaliigid õitsevad aastaid, ilma et neid lõigataks (rododendron, sirel, lodjapuu, lumimari). Sirelid kasvatavad tüvelaadilisi oksi ja neid ei lõigata maapinnani. Õitsemise järel lõigatakse viljavarred. Ilusate viljadega põõsaid lõigatakse kevadel.

Neid põõsaid, mis õitsevad varakevadel enne lehtimist ja millel õied tekivad ainult eelmise aasta võrsetel, lõigatakse tugevasti tagasi kohe pärast õitsemist. Jäetakse alles ainult 2–3 jõulist punga (täidisõieline kolmehõlmane mandlipuu, looklev forsüütia).

Põõsastel, mis õitsevad küll varakevadel, kuid pärast lehtimist, aga viljad pole ilusad  (sirel, jasmiin, kevadel õitsevad enelad), eemaldatakse kõik õied. Suvel ja sügisel õitsevatel põõsastel tekivad õiepungad samal aastal kasvanud võrseil. Neid harvendatakse varakevadel ja lõigatakse järelejäänud oksad tagasi 2–3 pungale (suvel õitsevad enelad, aedhortensia, pihlenelas, ilusakoorelised kontpuud).

PUUDE JA PÕÕSASTE HOOLDAMINE II osa

Artikkel on ilmunud ka Luua Metsanduskooli kogumikus Artiklid ja uurimused 2011.

PUUDE JA PÕÕSASTE HOOLDAMINE

Alfred Kannel

(10.10.1916–4.12.1986)

 

Luua metsakooli direktori asetäitja õppealal 1948–1959

Tehnika

Üheaastast oksa ei lõigata risti, vaid vähe kaldu. Peenikesi oksi lõigata terava noaga, ritvkääridega lõigatakse puid ja kõrgemaid põõsaid. Esialgu lõigatakse 30–40 cm tüügas ja siis ka see maha. Põõsaste oksad lõigatakse maapinnalt umbes 10 cm kõrguselt.

Altai puuvilja-marjakasvatuse katsejaama vanemteadur, põllumajanduse teaduste kandidaat S. Lutsnik, on loonud ilupõõsaste lõikamiseks klassifikatsiooni.

I klass

Sellesse klassi kuuluvad põõsad, millel tugevatest kasvupungadest arenevad igal aastal uued oksad, mis järgmisel aastal enam edasi ei kasva, vaid neil tekivad 2–3 järgus peenikesed viljaoksad. Seega valmivad need põõsad kiiresti, nende ladvas ei teki uusi kasvupungi, tekivad ainult õiepungad. Põõsad elavad 2–4 aastat, uuenevad juure- ja juurekaela võsudest.

I tüüp

Uusi võrseid mullapinnal ei arene.

Vaarikate rühm

Tegemist on poolpõõsastega, mille arengutsükkel on kaheaastane. Esimesel aastal kasvavatel võrsetel tekivad järgmisel aastal viljaoksad, viimased õitsevad, valmivad viljad ja kogu võrse sureb. Põõsad uuenevad juurevõsudest nagu püsilillel, ainult et nende põõsaste varred surevad teisel aastal. Igal aastal tuleb kaheaastased varred, mis enam edasi ei kasva, juurekaelast välja lõigata, et anda ruumi noorematele.

II tüüp

Uued võrsed moodustuvad (tüvede) okste all ja keskmises osas. Mõned uuenevad ka juurevõrsete abil. Kuid nii ühed kui teised uuenevad varrevõsudest, tüvevõsudest, vananevad varre ülaosast.

Paljulehelise enela – kibuvitsa rühm

Põõsaste kasv kestab kolm aastat ja nende iga on kuus aastat. Pihlenelad, pajulehine enelas (punane, roosa ja valge vorm), Menziesi enelas, taraenelas, kolmehõlmne enelas, dauuria kibuvits, kurdlehine roos, näärmeline roos (R. cinnamomea) (ladinakeelse nime järgi otsustades on autor siin ilmselt silmas pidanud metskibuvitsa. Toimetaja märkus), punaselehine roos (R. glauca), koerkibuvits. Neil vananevad pärast viljumist viljaoksad ja surevad, mis tulevad ära lõigata, ja hiljem tuleb välja lõigata kogu see oks tüükalt. Nii nooreneb põõsas.

Lodjapuulehine põisenela rühm

Need on viieaastase kasvukestusega põõsad, mille okste iga on 7–8 aastat.

III tüüp

Uusi võrseid moodustab varre (tüve) alumises, keskmises ja ülemises osas.

Madala enela rühm

Kolme- kuni kuueaastase kasvukestusega põõsad, mille okste iga on 6–14 ja rohkem aastat. Madal enelas, tömplehine enelas, põõsasmaran – neil lõigatakse ära ladvas õitsenud õisikud sügisel või kevadel ja hiljem kogu see oks.

Leedripuu rühm

Leedripuude võrsed (oksad) kasvavad põhiliselt kolm aastat ja kestavad siis kaua (13–15 aastat), näiteks must, punane, siberi leeder.

III tüübi põõsastest ainult madal enelas annab juurevõsu, teised liigid uuenevad juurekaelast, tüve maapealsest osast varrevõrsetest, mis pikendab varre iga.

II klass

Siia kuuluvad põõsad, mille kasv algab juurekaelas olevast pungast ja kestab üks kuni mõni aasta. Teisel aastal võrse kasv seiskub või jätkub lühikeste viljavõrsete moodustumisega ja sageli viljavõrse ladvast areneb veel uus vegetatiivne võrse. Külgmised viljavõrsed asuvad rühmiti ja need surevad ühe kuni mõninga aasta jooksul.

IV tüüp

Kuslapuud, ebajasmiinid

Uued võrsed tekivad alumises, keskmises ja varre ülemises osas. Varre arengutsükkel on 6–7 aastat, kestavad 14–22–35 aastat. Harilik, altai, tatari, Ruprechti kuslapuu – neil tuleb igal aastal ära lõigata õitsenud õisikud ja kärpida ladvakasvu. Hiljem lõigata ära juurekaelast vanu tüvesid, et noorendada põõsast.

III klass

Siia kuuluvad põõsad, mille kasv vegetatiivpungadest kestab aastaid. Nende tüved moodustavad mitmeaastastest kõrvalokstest krooni, millel arenevad viljaoksad.

V tüüp

Uued võrsed arenevad tüve alumises ja keskmises osas.

Sõstarde rühm

Nende okste areng on 3–6-aastane ja nad surevad 6–10, 10–16 aasta pärast.

Lodjapuude, sirelite rühm

Suured põõsad, palju aastaid kasvavate põhiokstega. Arengukestvus 9–15–20 aastat, iga 15–30 a ja rohkem. Lodjapuu, steriilsete õitega vorm ´Lumepall´, harilik sirel, ungari sirel jt uuenevad juurekaelast ja varrevõrsetest. Sirelid ka juurevõrsetest.

VI tüüp

Uuenevad juurevõrsetest ja -kaelast.

Väike mandlipuu, kääbusjate puutaoliste põõsaste rühm

Võrse areng kestab neil 7–10 aastat. Mandlipuu, stepikirss, viltjas kirss jt.

Astelpaju rühm

Suured põõsad, peaaegu puud, mis kasvavad 10–25 aastat ja kestavad 20–30 aastat.

Läätspuu rühm

Suured põõsad, kasvavad 18–35 aastat ja kestavad 20–50 aastat. Toompihlakas, läätspuu.

VI tüüpi kuuluvad põõsad ei anna varrevõrseid ja vanad tüved surevad kuni aluseni. Nende noorendamiseks tuleb õigeaegselt tagasi lõigata vanu tüvesid.

Lõikamise aeg

Parim lõikamise aeg on enne aktiivset kasvuperioodi – märtsi lõpp, aprilli algus, ka augustis. Kuivanud, haiged oksad eemaldada ükskõik mis ajal.

Puid ja põõsaid, mida kasvatatakse õite pärast, lõigata kohe pärast õitsemist, st et kevadel ja varasuvel õitsevaid taimi kohe pärast õitsemist, suvel õitsevaid varakevadel. Neid põõsaid, mis õitsevad varakevadel, tuleb lõigata suvel: sarapuu, lepp, näsiniin, ploomipuu, kirsipuu, forsüütia, deutsia, madal enelas, tömplehine enelas, teravlehine enelas, harilik sirel, ungari sirel, vaher, hobukastan, lodjapuu.

Kevadel lõigata: Genista tinctoria, ubapõõsas, luudpõõsas, Lycium, Amorpha, ebajasmiin, põõsasmaran, Spirea Douglasi, S. salicifolia, S. pumilis, S. japonica, S. margaritae, põisenelas, pihlenelas, lumimari, hortensia.

Õige nõrgalt võib talvel lõigata: deutsia, hõbepuu, thunbergi kukerpuu, läätspuu, tuhkpuu, toompihlakas, kuldvihm, kurdlehine roos, astelpaju, kuslapuu, pihlakas.

 

Kas kased kannatavad mullatöid?

Küsimus:  Ehitasime maja krundile, kus kasvavad suured kased. Osal krundist vajab maapind tõstmist ja tasandamist, aga kased kasvavadki just selles aiaosas. Tahaksime kased säilitada, kuid ei tea, kas ja kuidas nad maapinna tõstmise välja kannatavad.

Vastab Luua Metsanduskooli meisterõpetaja AIno Mölder:

Kased on maapinna kõrguse muutmise suhtes väga tundlikud ja üldjuhul hukkuvad pärast suuremaid mullatöid üsna kiiresti.  Niisamuti ei talu nad veerežiimi muutmist. Võib-olla on Teil võimalik jätta krunt lainjaks – st, jätta maapind kaskede alt tõstmata? Kaskede tundlikkuse kohta kinnituse saamiseks võiksite suvel jälgida värskelt rajatud aedu ja muid ehitusobjekte, kus kaskede ümber on maapinda tõstetud. Kindlasti märkate, et nende lehestik on väga hõre või on puud koguni kuivanud või kuivamas. Edasi on Teie valik: kas kaunis kasegrupp kergelt lainetaval maapinnal või laudsile muru.

Mida teha vanaks ja kõrgeks läinud kuusehekiga? Kas seda saab mingil moel noorendada?

Vastab Luua Metsanduskooli meisterõpetaja Aino Mölder.

Ei, kuuseheki noorendamine ei ole võimalik. Noorendada saab küll peaaegu kõikidest  lehtpuu(põõsa-)liikidest rajatud hekke. Selleks  lõigatakse nad 10-15 cm kõrguse tüüka peale  tagasi. Paari aasta jooksul taastub nende võra noortest kännuvõsudest. Okaspuud aga  vanalt puidult kännuvõsu ei anna. Kui see oleks vastupidi, siis näeksime ka kuuseraiesmikul noortest võsudest haljendama löönud kände.

Kas piirdehekk tuleks rajada ühe- või kaherealisena?

Vastab Luua Metsanduskooli meisterõpetaja Aino Mölder.

Kindlasti üherealisena. Kui piiluda heki sisemusse, siis näeme, et seal pole kuigi palju rohelisi lehti – põhiliselt kannavad lehti vaid viimase aasta kasvud ehk pikkvõrsed, mida on enim heki pealispinnal. Kui rajame kaherealise heki, siis on selle „sisemaht“ veelgi suurem ja ka lehtedeta  oksamassi vastavalt rohkem. Pealegi kulub peaaegu topelt rohkem istikuid ja vastavalt ka raha nende ostmiseks. Ka on paksemat hekki raskem pügada (eriti just pealt) ning laiema hekialuse maariba hooldamine on töömahukam. Seega: hekk olgu pigem õhuke kui paks!

Head lugejad!


Siia leheküljele hakkame koondama kasulikke nõuandeid aiandusest, metsandusest ja kõigist teistest valdkondadest, millega Luua Metsanduskoolis tegeldakse. Meie koolis on palju häid spetsialiste, kelle nõuanded on oodatud.

Esimesed nõuanded siin lehel on kokku pannud meie meisterõpetaja Aino Mölder. Hekid on teema, mille kohta on palju küsitud. Mõned sagedamini esitatud küsimused saavad nüüd ka vastused. Ja teiseks taasavaldame Luua Metsanduskooli ühe asutaja Alfred Kanneli kirjutise puude ja põõsaste hooldamisest.

Head lugemist!

Näitan: 7 tulemust.
Elemente lehe kohta 20
of 1