« Tagasi

PUUDE JA PÕÕSASTE HOOLDAMINE I osa

Artikkel on ilmunud ka Luua Metsanduskooli kogumikus Artiklid ja uurimused 2011.

PUUDE JA PÕÕSASTE HOOLDAMINE

Alfred Kannel

(10.10.1916–4.12.1986)

 

Luua metsakooli direktori asetäitja õppealal 1948–1959

 

Toimetaja eessõna

Järgnev artikkel pärineb Luua metsakooli ühe asutaja Alfred Kanneli sulest, kelle sünnist möödub sel aastal (2011) 95 ja surmast 25 aastat. Alfred Kannel oli laialdaste huvide ja avara silmaringiga loodusmees, kelle ülesandeks kooli asutamise järel oli nii remondi organiseerimine kui kooli komplekteerimine õpetajate ja õpilastega ning õppeprogrammi väljatöötamine. Ta oli ka üks puukooli-arboreetumi rajajaid-arendajaid. Et tal olid nii-öelda rohelised näpud, näitab seegi, et Luualt lahkumise järel töötas ta Harku-Järve aiandussovhoosi vanemaednikuna. Tema uuendusmeelset suhtumist näitavad 1960. Aastal kirjutatud read:

„Vaadeldes Aianduse Mesinduse Valitsuses välismaalt tellitud dekoratiivistikute nimestikke, tekib küsimus, miks ei ole meil tänaseni midagi kordasaadetud dekoratiivliikide sordiaretuse alal. /…/ Näiteks esineb välismaade aiandusäride kataloogides Potentilla fruticosa põõsasmaran, – väga mitmetes sortides. Meil ei pane seda väärtuslikku ilupõõsast keegi tähele, mis esineb massiliselt Keila rajooni karjamaadel, metsveergudel ja teede ääres. Seal näeme üksikuid põõsaid, teiste hulgas, millel on silmapaistvalt suuremad õied. Leidub põõsaid, mis on eriti õierohked. Esineb põõsaid, mis on kevadest sügiseni täis õitekulda, kuna suurem osa õitsevad lühemat aega. Neid dekoratiivseid vorme tuleks ainult hoolikalt välja valida ja massiliselt paljundama hakata.”

Ka valitud märkmed on kirjutatud 50 aastat tagasi ning käsitlevad praegugi aktuaalset probleemi – puude hooldamist. Kuigi mõned üldised puuhoolduse põhimõtted on aastate jooksul katsete ja uuringute tõttu muutunud, kehtivad näiteks põõsaste hooldamise võtted üldjoontes praegugi.

Joonealused kommentaarid on kirjutanud Luua metsanduskooli puude hooldamise õpetaja Aino Mölder.

Aitäh Kaja Överusele, Alfred Kanneli lapselapsele, kes lõpetas Luua metsanduskooli maastikuehituse eriala sessiooniõppe 2010. aastal, vanaisa märkmete eest. Autori kirjapilt suures osas muutmata.

Veiko Belials

 

Okste lõikamine

Puid ja põõsaid lõigatakse kolmel põhjusel:

1) et suurendada nende elujõudu ja parandada tervislikku seisundit,

2) et kujundada nende võra,

3) et nad õitseksid rikkalikult.

Okste väljalõikamine võrast – harvendamine ja okste tagasilõikamine (kärpimine).

Otstarbekam on lõigata oksi igal aastal ja nooremalt.

1. Eemaldatakse kuivanud, haiged ja murdunud oksad. Oksatüükad, liigsed oksad ja juurte vigastuse korral eemaldatakse osa oksi ning ka taime noorendamiseks. Kuivanud, haiged, vigastatud ja murdunud oksad eemaldatakse kohe, kui märgatakse.

Kuivanud oks tuleb lõigata ära koos elusa osaga, siis kasvab haav hästi kinni.

Ristuvad oksad. Mõnikord kasvab juhtoksaga paralleeloksi, mis murduvad tuules kergesti ning tuleb juba noorelt kõrvaldada (siberi nulul, pärnal, paplil). Kasel, elupuul ja kadakal on see loomulik, neil ei ole vaja kõrvaldada.

Kui puude ja põõsaste juured on saanud viga vee, kemikaalide, ümberistutamise läbi, siis mida rohkem vigastusi, seda rohkem kohe kärpida. Kaskedel, vahtratel kärpida ainult sõrmejämedusi oksi ja alles pärast lehtimist, kui enam mahla ei jookse. ( Tänapäeval ollakse seisukohal, et juurte taastumiseks on vaja säilitada just võimalikult palju lehemassi, sest lehtedes toimuva fotosünteesi produktid on ka juurte jaoks vajalik ehitusmaterjal. Lõikamise asemel tuleks kahjustatud juurtega taime pigem hoolsamini kasta. Kemikaalikahjustuse puhul püüda muld ettevaatlikult välja vahetada /Aino Mölder/.)

2. Võra vähendatakse ka harvendamisega.

Lehestiku pinda vähendatakse, võra kuju ei muutu. Mida valgusnõudlikum on taim, seda hõredamalt peavad olema tema oksad.

Lõigatakse ära vanad, nõrgad, ristuvad ja paralleelselt asetsevad oksad, igal aastal mõõdukalt.

Noorenduslõikus! Siin lõigatakse oksi tugevalt tagasi. (Puude noorenduslõikust tugeva tagasilõikuse abil tuleks uuemate seisukohtade järgi üldse vältida, küll aga sobib tugev tagasilõikus põõsaste ja oskuslikul tegemisel ka viljapuude noorendamiseks. /Aino Mölderi kommentaar/) Põõsastel ühtib noorendamine harvendamislõikusega, sest mullapinnalt kasvavad noored oksad asendavad vanu. Sirelitel võib oksi üsna vanadena maast 30 cm kõrguselt tagasi lõigata. Okaspuid- ja põõsaid ning igihaljaid lehtpuid ja põõsaid ei lõigata tagasi ega harvendata.

3. Võra kujundamine.

Seisneb okste tagasilõikamises, et säiliks pärast istutamist oma loomulik kuju, ning korduvas lõikamises ja pügamises, et anda neile korrapärane kuju, näiteks hekid. Tuleb meeles pidada, et loomuliku kujuga võra on kõige meeldivam. Loomulik võra algab, eriti okaspuudel, maapinnalt (hõbekuusk, püramiidkuusk). Okste kerge tagasilõikamine – ainult need eemaldatakse, mis ulatuvad võrast välja.

Kui puud, eriti okaspuud, mis on puukoolis aeglaselt kasvanud ja nende võra on väga tihe, istutatakse neid heale kasvukohale, hakkavad nad jõuliselt kasvama ja võra kujuneb normaalseks, siis tuleb osa alumisi oksi välja lõigata, et tekiks ühtlane võra.

Pärast istutamist lõigatakse puid ja põõsaid sageli ülitugevasti 1/2–2/3 ulatuses eelmise aasta kasvust. Seetõttu tekivad tugevakasvulistel puudel (vaher, pappel) lõikekohal inetud oksakimbud. Neist jäetakse alles 1–2 oksa. (Tänapäeval ei soovitata istutamise käigus üheaastasi kasve üldse kärpida, välja arvatud viljapuudel. /Aino Mölderi kommentaar/)

Taimedele loomuliku kuju andmiseks kärbitakse tugevasti kasvanud võrsete latvu juba kasvuperioodi keskel, juunis-juulis. Siis kasvavad uued kõrvaloksad võrdselt.

Vanu puiesteepuid lõigatakse mitut moodi. Tavaliselt lõigatakse kogu võra 1–2 aasta tagant. Uus lõikus tehakse peaaegu vana lõikekoha pealt. Lõikekoha all kasvab välja rohkesti uusi oksi, mida mõne aasta pärast jälle tagasi lõigatakse. (Sellist hooldusviisi nimetatakse tänapäeval nudipuuna majandamiseks. Ollakse seisukohal, et nudipuuna majandamist tuleks alustada puu noores eas. Kui vana alleepuu lõigatakse järsku nudiks (tulbastatakse), tekivad suured seennakkusohtlikud lõikehaavad, mis ei kasva kiiresti kinni; ja palju nõrgalt kinnitunud vesivõsusid, mis võivad omaenese raskuse all murduda. /Aino Mölderi kommentaar/).

Õigem on siin tagasilõikus ühendada harvendamisega. Lõikekohast kasvanud okstest jäetakse kasvama 1–2, millele kergete tagasilõikustega antakse võimalikult loomulik kuju.

Hõredalt asuvaid oksi lõigatakse harvemini tagasi kui eelmisel juhul. Erilist lõikust vajavad püramiidjalakas, -tamm, hiina pappel, berliini pappel. Kui ei lõigata, kasvavad nende oksad vertikaalselt, lumi painutab need laiali. Lõigatakse igal aastal, tüve pikendusel harunevad oksad hoitakse lühikesed. Püramiidtamme lõigatakse harvem (3–4 a).

Tihedalt istutatud puid tuleb välja juurida, mitte võrasid kärpida. Nulg, kuusk, ebatsuuga ja mänd ei talu juhtoksa vigastamist, neid tuleb hoida. Et okste lõikamine kahjustab, siis tuleb murda välja tipp-pung.

Vormilõikamine (pügamine). Hekid jätta alt laiemad. Igal aastal üheaastasel võrsel mõne sentimeetri pikkune osa alles jätta. Pügada augustikuus, ka veel juunis-juulis.

4. Õierohkuse suurendamiseks lõigatakse peamiselt põõsaid.

Põõsaid, mis ajavad maapinnale järjest uusi oksi, tuleb aeg-ajalt harvendada sõltuvalt liigist, vanusest, kasvukoha tingimustest. Tavaliselt lõigatakse vananenud oksi maapinna lähedalt 1/3–1/5 ulatuses okste üldarvust. Kui noor võrse kasvab välja vanast oksast, siis viimane eemaldada pealtpoolt uut võrset.

Paljud põõsaliigid õitsevad aastaid, ilma et neid lõigataks (rododendron, sirel, lodjapuu, lumimari). Sirelid kasvatavad tüvelaadilisi oksi ja neid ei lõigata maapinnani. Õitsemise järel lõigatakse viljavarred. Ilusate viljadega põõsaid lõigatakse kevadel.

Neid põõsaid, mis õitsevad varakevadel enne lehtimist ja millel õied tekivad ainult eelmise aasta võrsetel, lõigatakse tugevasti tagasi kohe pärast õitsemist. Jäetakse alles ainult 2–3 jõulist punga (täidisõieline kolmehõlmane mandlipuu, looklev forsüütia).

Põõsastel, mis õitsevad küll varakevadel, kuid pärast lehtimist, aga viljad pole ilusad  (sirel, jasmiin, kevadel õitsevad enelad), eemaldatakse kõik õied. Suvel ja sügisel õitsevatel põõsastel tekivad õiepungad samal aastal kasvanud võrseil. Neid harvendatakse varakevadel ja lõigatakse järelejäänud oksad tagasi 2–3 pungale (suvel õitsevad enelad, aedhortensia, pihlenelas, ilusakoorelised kontpuud).